Uus pereliige

Ainult loetud päevad on veel jäänud meie pere uue liikme saabumiseni.

Field of Dreams Diablo

Kodust nime kutsal veel pole, eks me hakkame otsima ja vaagima erinevaid variante:)

Lisan siia veel ühe hästi armsa jutu Helga Nõult. Koeraomanikke peaks see eriti liigutama...

MU KOER ON VÄGA VANA INIMENE
Helga Nõu


Mu koer on väga vana inimene, natuke üle saja. Ta on mind armastanud sada aastat. Kas keegi on teid armastanud sada aastat?

Mu koer on väga vana inimene, aga ta armastus ei ole aastatega vähenenud, vastupidi. See on tugevam ja vastupidavam kui ühegi inim-inimese armastus. Kui mul on paha tuju, paneb ta pea viltu ja vaatab mulle otsa oma niiskete pruunide silmadega, püüdes aru saada, mis mul viga on. Ta paneb oma pehme nina mulle pihku nagu lohutuseks, et pole viga, küll läheb paremaks.

Mu koer on väga vana inimene ja ta ei jäta mind iialgi maha, niikaua kui ta elab. Küll jätan aga mina teda maha. Väga tihti. Kui ma ära lähen, jääb t ukse taha ootama ja ootab seal liikumatult, söömata ja joomata, kuni ma tagasi tulen. Kas on keegi inim-inimene teid niimoodi oodanud? Kui ma tagasi tulen, hüppab ta rõõmu pärast üles ja tahab mind kallistada. Kui mul on seljas uued riided, pahandan temaga ja lükkan ta endast eemale. Ta rõõmu tunnistuseks jääb põrandale loik.

Mu koer on väga vana inimene ja tal on raske oma põit kontrollida. Kui ta joob, näib vesi temast otse läbi jooksvat ja põrandale jäävad loigud. Algul olid väikesed loigud, ainult paar tilka, aga aja jooksul on loigud läinud järjest suuremaks, nii et varsti võib rääkida uputusest. Siis ma viskan ta välja ja seon õue trepi külge kinni. Ma jalutan temaga metsas ja aasal ja järve ääres ning ümber poole linna. Kui tagasi tuleme, on ta jalutuskäigust õnnelik ja janune ja joob veel rohkem vett ja teeb veel suuremaid loike.

Õnneks on olemas ajakirjandus. Meil käib „Eesti Päevaleht“ ja „Postimees“, meil käib „Uppsala Nya Tidning“ ja „Lääne Elu“. Naabritel käib „Dagens Nyheter“ ja „Svenska Dagbladet“. Laiali laotatuna põrandale teenivad ajalehed meid mitmekordselt ja tõhusalt – rootsi keeles „återanvänding“. Eriti armastab koer niisutada „Kultuurilehte“. „Eesti Ekspress“ ei kõlba kuhugi, selle läikivad libedad leheküljed ei võta üldse niiskust sisse.

„Nüüd peate selle koera magama panema,“ öeldakse mulle. Aga ei, vastan. „Mitte enne, kui ta hakkab mulle voodisse tegema. Sealt läheb piir.“

Öösel on inimene kõige mahajäetum. Siis on ta üksinda nii ihult kui hingelt. Siis kerkivad pinnale alateadvuse mustad mõtted ja ründavad painajalikud unenäod. Hommikupoole ööd, kella kolme-nelja vahel, on kõige kriitilisem tund, siis sureb kõige rohkem inimesi oma voodis. Neil ei ole arvatavasti koera. Koer tunneb, kui mul on midagi viga. Oma pehme tundliku ninaga kontrollib ta, et ma ikka veel hingan. Ta surub enda mu põlveõndlasse või selja taha, ta kaitseb mind ja kingib mulle oma soojuse. Mul on kohe tugi ja abi ja ma ei ole enam üksi.

Ühel hommikul oli ka voodis märg laik.

„See on juba skandaal! Siit läheb piir. Nüüd peate tõesti koera magama panema!“ öeldakse mulle.

Piir aga on nihkunud. Ma magan voodis, külje all lina, suur krabisev kilekott ja selle peal veel üks lina, mida pesen iga päev. Need ütlejad, kõik need targad ja arukad inimesed, nad ei ole ise saja-aastased ega ole neil ka kedagi, kes oleks neid sada aastat armastanud.