kolmapäev, 28. november 2007
teisipäev, 27. november 2007
Ikka Tuudurist:)

Üldiselt on Artur hetkel hingepõhjani solvunud ja näib ilmselt arvavat, et tema pere on teda reetnud. Täna hommikul näiteks keeras ta mulle demonstratiivselt selja, kui üritasin temaga jutuotsale saada.....Keeldub toidust. Kutsikasse suhtub ettevaatlikult, sest ei oska ilmselt veel seisukohta võtta, kes see kummaline ja kohmakas tegelane on. Samas suhtub ilmselt ka poolehoiuga. Täna näiteks urgitses põrandavaasi põhjast välja oma mänguhiire ja tuli ning poetas selle suuremeelselt Tuuduri ette - öeldes sellega ilmselt, et noh, poisu, mängi ka pisut!
pühapäev, 25. november 2007
TUUDUR:)
Eile, pühapäeval 25. novembril, käisime kutsal järel. Pireti antud õpetussõnad kuulatud, mähkisime kutsa tekis sisse ja sõit uue kodu poole algaski!
Kodus oli kutsikas alguses hästi arakene, tutvus alles uue olukorraga. Kass Artur oli hämmingus:)Kes tegelane see siis oleks?!:)
Perenõukogu üldise otsuse kohaselt sai meie koer endale nimeks TUUDUR, sest meile tundus, et ta on nii Tuuduri nägu:)
Praegu on Tuudur rahulik ja loomulikult imearmas. Imearmsaks jääb ka edaspidi, aga ilmselt mitte nii rahulikuks. Öösel oli tubli. Üldse ei niutsunud ega kaevelnud. Korra haugatas meie kassi peale ja siis muidugi Artur tegi talle käppaga popsu. Tuudur oli kohe kopsti oma pesas, pani pea käppadele ja magas:) Arvas vist, et anti käsk tuttu jääda:)Öösel läks ise pesast ajalehtedele pissile...Nii et igati tubli.
Praegu, kui mina siiin kirjutan, magab Tuudur mu jalgade juures õiglast und, sest kõht on täis, piss on tehtud ja tuba on armastusest tulvil:) Elu on lill!
laupäev, 24. november 2007
kolmapäev, 21. november 2007
teisipäev, 20. november 2007
Uus pereliige
Kodust nime kutsal veel pole, eks me hakkame otsima ja vaagima erinevaid variante:)
Lisan siia veel ühe hästi armsa jutu Helga Nõult. Koeraomanikke peaks see eriti liigutama...
MU KOER ON VÄGA VANA INIMENE
Helga Nõu
Mu koer on väga vana inimene, natuke üle saja. Ta on mind armastanud sada aastat. Kas keegi on teid armastanud sada aastat?
Mu koer on väga vana inimene, aga ta armastus ei ole aastatega vähenenud, vastupidi. See on tugevam ja vastupidavam kui ühegi inim-inimese armastus. Kui mul on paha tuju, paneb ta pea viltu ja vaatab mulle otsa oma niiskete pruunide silmadega, püüdes aru saada, mis mul viga on. Ta paneb oma pehme nina mulle pihku nagu lohutuseks, et pole viga, küll läheb paremaks.
Mu koer on väga vana inimene ja ta ei jäta mind iialgi maha, niikaua kui ta elab. Küll jätan aga mina teda maha. Väga tihti. Kui ma ära lähen, jääb t ukse taha ootama ja ootab seal liikumatult, söömata ja joomata, kuni ma tagasi tulen. Kas on keegi inim-inimene teid niimoodi oodanud? Kui ma tagasi tulen, hüppab ta rõõmu pärast üles ja tahab mind kallistada. Kui mul on seljas uued riided, pahandan temaga ja lükkan ta endast eemale. Ta rõõmu tunnistuseks jääb põrandale loik.
Mu koer on väga vana inimene ja tal on raske oma põit kontrollida. Kui ta joob, näib vesi temast otse läbi jooksvat ja põrandale jäävad loigud. Algul olid väikesed loigud, ainult paar tilka, aga aja jooksul on loigud läinud järjest suuremaks, nii et varsti võib rääkida uputusest. Siis ma viskan ta välja ja seon õue trepi külge kinni. Ma jalutan temaga metsas ja aasal ja järve ääres ning ümber poole linna. Kui tagasi tuleme, on ta jalutuskäigust õnnelik ja janune ja joob veel rohkem vett ja teeb veel suuremaid loike.
Õnneks on olemas ajakirjandus. Meil käib „Eesti Päevaleht“ ja „Postimees“, meil käib „Uppsala Nya Tidning“ ja „Lääne Elu“. Naabritel käib „Dagens Nyheter“ ja „Svenska Dagbladet“. Laiali laotatuna põrandale teenivad ajalehed meid mitmekordselt ja tõhusalt – rootsi keeles „återanvänding“. Eriti armastab koer niisutada „Kultuurilehte“. „Eesti Ekspress“ ei kõlba kuhugi, selle läikivad libedad leheküljed ei võta üldse niiskust sisse.
„Nüüd peate selle koera magama panema,“ öeldakse mulle. Aga ei, vastan. „Mitte enne, kui ta hakkab mulle voodisse tegema. Sealt läheb piir.“
Öösel on inimene kõige mahajäetum. Siis on ta üksinda nii ihult kui hingelt. Siis kerkivad pinnale alateadvuse mustad mõtted ja ründavad painajalikud unenäod. Hommikupoole ööd, kella kolme-nelja vahel, on kõige kriitilisem tund, siis sureb kõige rohkem inimesi oma voodis. Neil ei ole arvatavasti koera. Koer tunneb, kui mul on midagi viga. Oma pehme tundliku ninaga kontrollib ta, et ma ikka veel hingan. Ta surub enda mu põlveõndlasse või selja taha, ta kaitseb mind ja kingib mulle oma soojuse. Mul on kohe tugi ja abi ja ma ei ole enam üksi.
Ühel hommikul oli ka voodis märg laik.
„See on juba skandaal! Siit läheb piir. Nüüd peate tõesti koera magama panema!“ öeldakse mulle.
Piir aga on nihkunud. Ma magan voodis, külje all lina, suur krabisev kilekott ja selle peal veel üks lina, mida pesen iga päev. Need ütlejad, kõik need targad ja arukad inimesed, nad ei ole ise saja-aastased ega ole neil ka kedagi, kes oleks neid sada aastat armastanud.
Isadepäev lasteaias

Loore rühma isadepidu toimus 13. novembril. Meie issi oli kahjuks samal ajal Moskvas, mistõttu teda esindasid emme ja Anni. Pidu oli armas. Saalis olid kaetud lauad, kuhu iga pere oli natukene näksimist toonud. Emmed-issisd istusid ja lapsed esinesid luuletuste, tantude, laulude ja pillimänguga. Pärast korraldasid kasvatajad veel issisdele igasuguseid mänge.
Isadepäev


Esimene lumi

Samal päeval, õigemini sama päeva õhtul toimus Tallinnas ka Kaisa Lena sünnipäev. Pidu toimus vahval mängumaal Jungle Jack - tohutusuured täispuhutud batuudid ja näpuotsaga muid atraktsioone. Lastel oli igastahes lõbus:)
Kurb oli ainult see, et kui me lõpuks tagasi Rakveresse jõudsime, olid meie vahvad lumemehed ära lõhutud ja mütsid-sallid laiali loobitud:(
teisipäev, 6. november 2007
Elas kord üks vahva perekond, kuhu kuulusid isa Tiit, ema Anu, poeg Johannes, keda kutsuti Jussiks, tütar Johanna, keda kutsuti Anniks ning väike pesamuna tütar Loore.
Nende elu veeres vaiksel päevast päeva nagu pall, kuni ühel kaunil novembrikuu päeval lisandus nende perre veel üks liige.
Kas teate, kes see oli?
See oli imearmas väike punasekarvaline kassipoeg.
Oh seda õnne ja rõõmu, mis kassipoeg lastele tõi!
Üheskoos hakati kassile nime valima. Juss pakkus Nitram, Annigi nõustus sellega. Õhtul tuli aga töölt issi Tiit ning ütles asjaliku moega:“See on ju kass Artur!“
Ja Artur temast saigi!
Kassipoeg kasvas jõudsalt ja tegi igasuguseid trikke.
Ühel nädalavahetusel oli aga perekonnal vaja Tõrva maama juurde sõita. Artur otsustati koju jättaL
Artur lipitses pahaaimamatult reisikottide ja pereliikmete ümber. Siis jäeti pisarsilmi hüvasti ja asuti teele. Artur jäi üksi........
Ta oli üksi päeva. Ta oli üksi öö....Oli üksi teise päeva ja öö ning tüki kolmandastki päevast........
Kogu selle aja paisus Arturis viha end hüljanud pere vastu. Ta kulm tõmbus kortsu ja karvad turri.......
Korraga kuulis ta võtit lukuaugus keeratavat ja oma peret ukse taga lobisemas.
Arturi viha oli paisunud hiigelsuureks. Ta tõmbas küüru selga ja valmistus HIIGELSUUREKS KÄTTEMAKSUHÜPPEKS!!!!!
Niipea, kui perekond uksest sisse astus, hüppas Artur krauhhhhhhh esimesele sisenejale jalasäärde!
Esimesena tuli aga emme Anu, kelle käes oli munarest 10 munaga. Emme Anu ehmatas Arturi rünnaku peale nii, et tema suust kostnud karjatus oli kuulda teise linna otsa. Munad kukkusid tal käest ja otse tema ees seisvale tütar Loorele pähe.
Aga see polnud veel kõik. Arturi viha polnud veel sugugi lahtunud. Tema järgmine ohver oli Juss, kes pahaaimamatult Arturit paitama läks. Artur, kes tundus nii armas ja nunnukene lõi oma teravad kassihambad Jussile käsivarde!
Juss pistis kisama: „Appi, appi, Artur hammustas mind!“ ja jooksis mööda korterit ringi.
Nüüd tundis Artur ennast juba natukene paremini, aga tema kättemaks ei olnud veel lõpule viidud.
Uksest tormas sisse tütar Anni. Nähes Arturit, tahtis ta teda kohe sülle võtta ja nunnutama hakata. Aga oh häda!!!!!
Arturi kättemaks oli kohutav ja ta hüppas kõigi nelja käpaga Annile pähe. Anni pistis karjuma ja jooksis närviliselt ringi, kuni emme Anu Arturi ta juustest välja kiskus.
Korteris valitses kohutav segadus.
Suure kisa peale tormas õuest tuppa issi Tiit. Ta nägi mööda korterit jooksvaid pereliikmeid ja ei mõistnud milles on asi. Tiit tahtis just aru pärida, mis lahti, kui Loore toast tormas kohale kass Artur.
Ta silmad põlesid punakalt, karvad olid turris ja küüned rünnakuks valmis. Enne kui issi Tiit midagi ette võtta jõudis, hüppas Artur talle kintsu külge ja hammustas teda valusasti!
Tiit pistis kisama ja õiendama:“ Artur, sa igavene kassivolask! Mida sa ometi teed!!??“
Perekond oli suures segaduses.
Mis nende armsa kassiga oli juhtunud?!
Artur aga oli oma viha välja valanud ja tuli nurrudes perekonna juurde miilustama.Kõik rahunesid tasapisi maha ja mõistsid, et oli viga Artur üksi koju jätta. Nad lubasid Arturile, et edaspidi sõidab ta nendega igale poole kaasa, sest
ARTURI KÄTTEMAKS ON KOHUTAV!!!!!:)
November on alanud
Juss ja Anni alustasid II veerandit tublilt. Iga päev on ilusasti ise ära õppinud. Tubli! Anni hakkas käima Rakvere muusikakooli laulustuudios. Ta ootas seda väga, loodame siis, et meedlib.